Eetika ja IT

Valisin uurimiseks Suure Venna Microsofti IT-eetikakoodeksi. Tegemist on küllaltki standartse ja mõnes mõttes tavapärase eetikakoodeksiga, kuid silma torkavad ka erinevused, mis kirjeldavad antud suurfirma mentaliteeti.

Esimesena torkas silma litsentsitud vara kasutamise keelamine, mida on küllaltki lühikeses nimekirjas mainitud lausa kaks korda. Microsoft on vägagi tuntud oma vara kaitsmise suhtes ning open source liikumisele vastu olemises, kuigi viimaste aastatega on olud veidi muutunud ning ka Microsoft on astunud samme vabavaralise tarkvara suunas. 

Järgmisena tundus veider soovitus internetti kasutada panganduseks ja šoppamiseks, millele järgnes hoiatus mitte jagada tundlikku informatsiooni kergekäeliselt. Minu jaoks on need veidi vastukäivad, sest kas mitte internetipanga kasutamine ei tekita situatsioone kus tundlik informatsioon on kergesti kättesaadav? Tuleb meelde hiljutine tragikoomiline juhtum, kus vanem naisterahvas pidi nädalaid Swedbankis seletama käimas, et ei ole kuidagi võimalik, et peale internetipanga kasutamist Kuressaares, on kahekümne minuti jooksul tehtud oste Dublinis ning kahe tunni pärast on sama naisterahvas uuesti Swedbanki Kuressaare esinduses ning nõuab raha tagasi tehingute eest, mida ta kunagi sooritanud ei ole.

Tundliku informatsiooni kogumise ja jagamisega on muidugi ka Microsoftil endal kogemusi, kõige hilisem skandaal tekkis, kui tuli välja, et firma kogub kasutajate andmeid ka siis, kui kõik selleks vajalikud nupud on välja lülitatud (tegemist oli Windows 10 süsteemiga). Firma küll väidab, et see on privaatsuse ohverdamine turvalisuse nimel ning võimalikult hea kasutajakogemuse loomiseks vajalik, kuid kahju oli juba tehtud. 

Veidi kummalisena tunduvad ka kolm punkti, mis kõik adresseerivad küberkiusamist. Tegemist on probleemga, kuid lühikeses nimekirjas on sellele pööratud mõistmatult suurt tähelepanu. IT-eetikakoodeks peaks täiendama meie igapäevaeetikat ning teadvustama internetikommetest inimesi, kes sellega tuttavad ei ole. Ära naabriplikat kiusa tundub veidikene lapsik ja ülepingutatud lisand sellele. 

Mõistagi on head omadused suunatud sellele, et inimesed kasutaksid antud firma teenuseid ja tooteid ning nendes punktides surub Microsoft suhtlemisele, tutvuste loomisele ning vanade sõprade leidmisele. 

Suurfirma poolt on tegemist veidra ning mitte väga informatiivse eetikakoodeksiga, mis keskendub liialt oma mentaliteedile ning mitte eriti palju kasutaja jaoks kasulikkusele.

Open Life: The Philosophy of Open Source by Henrik Ingo arvustus

Raamat on mõningad aastad vana ning juba eelsõnas on autori märge, mis hoiatab lugejat arvestama info aegumisega. Siiski on raamatus huvitavad ideed ning filosoofiad, mis jäävad kehtima ka kaasaegsemas kontekstis.

Autor Henrik Ingo on enamasti keskendunud Linuxi sünnile ja arengule ning open source ärimudeli tekkele. Raamat on kirjutatud lihtsas keeles ning tavainimesele mõistetavalt, hoidudes liialt spetsiifilisest keelekasutusest.

Open source ärimudel ei ole vaid tarkvara jaoks lahendus ning nõustun autori ideega seda laialdasemalt levitada ning võimalusel ise kehtestada. Lugedes meenus mulle pidevalt üks totramaid asju, millega hiljuti kokku puutusin, kui restoranis pisikese kokteili koostisosade kohta küsisin ning sain vastuseks, et tegemist on ärisaladusega. Ei soovinud ma kalli prae retsepti vaid huvitava nimega kokteili koostisosi, mida hiljem jooki juues polnud sugugi mitte raske aimata. Miks peaks sellist asja üldse varjama?

Huvipakkuv on muidugi ka tõsiasi, et kuigi raamat on internetis soovijatele vabalt saadaval, siis on võimalik seda ka paberkandjal osta. Kellel rahalisi vahendeid pole, saab informatsioonile ligi kuid soovi korral on võimalus ka autorit rahaliselt toetada. Idee levib ning maksmine on puhtalt vabatahtlik, mis edastab selgelt sõnumi, et autor on kirjutanud teose oma arvamuse avaldamiseks ning mitte võimalikult suure papi kokku ajamiseks.

Henrik Ingo räägib lisaks kõigele muule ka häkkerikultuurist, juhimudelitest, litsentsidest ja ka tavaelust läbi näidete ning humoorikate kommentaaride. Kogu kirjutist ühendav joon on vabavaraliste ideede levik ning implementeerimine.

Kõige veidram ning võibolla huvipakkuvam osa on raamatu lõpus, kuhu on lisatud Linus Torvaldsi isklik kirjeldus projekti juhtimise ning erinevate otsuste vastu võtmise kohta. Järelsõnast jääb kõlama tema üldine vastumeelsus käskude pimesi täitmise vastu, ning suurte otsuste ning kuupäevade paika panek. Tulevikku ei oska meist keegi ennustada ning pigem anda välja terviklik ja kvaliteetne, kui kiirustatud ja vigane produkt. Kehtiks vaid sama mentaliteet kõikjal ning me ei peaks pidevalt muretsema järgmise suure kuupäeva pärast, mis lähenemas on.

Kokkuvõtvalt on tegemist vägagi informatiivse ja huvitava teosega, mis läheb hästi kokku ning ka mõnevõrra katab kursusel juba läbitud teemasid. Kuigi info on veidikene vana, ei ole raske raamatu näidetega suhestuda ning aktiivselt kaasa mõelda. Ainukene negatiivne märkus oleks, et kohati tundus tekst natuke Linuxi fännipoisi ülistusena Torvaldsile, kuid ka autor ise tundis seda tajuvat ning astus sammu tagasi. 

To live an open life. 

Tugilahendused

Tugilahendused puuetega inimestele on minu jaoks täiesti võõras valkond, mistõttu tuli võtta veidi aega ja uurida, milliseid lahendusi on viimaste aastate jooksul loodud. Sammud tunduvad olevad väiksed ja vaevalised, paljud ideed ei jõua kunagi prototüübist reaalse tooteni, enamasti on süüdlaseks raha puudus. 

Eesti elanikele pole sugugi mitte võõras valitsuse korrutamine, et pole meil vahendeid ei ühe ega teise projekti toetamiseks, Haigekassa olgu õnnelik selle üle mida antakse. Tugisüsteemid on arvestatavad vaid maakonnakeskustes, mis toimivad suurel osal ainult tänu annetustele ja vabatahtlike abile. Tallinna linnavalitsus on nii üllas, et annab puudega lapse vanemale 76,7 eurot toetust. Aastas.

Ei ole mingi uudis ega ime, et meie riigis ei ole asi niivõrd innovaatilises lahenduses kuivõrd kättesaadavuses ja rahakoti kandvuses. Natuke netis ringi kolades leidsin huvitava võimaliku lahenduse pimekurtide kommunikatsiooniprobleemile. Tegemist ei ole valmis tootega, vaid areneva prototüübiga kuna paar aastat tagasi ei suudetud crowdfundig-u abil piisavalt suurt summat kokku ajada.

dbGLOVE on itaallastest koosneva meeskonna vaimusünnitis, mis näeb välja nagu kriipsujuku käelaba immiteeriv robot. Vidin tuleb asetada käelabale ning olles ühendanud selle Bluetooth'i abil nutitelefoniga, võimaldab see pimekurtidel sõnumeid saata, netis surfata ning jututubades suhelda. 18 tundlikku ala toimivad Malossi tähestiku järgi, teatud punkte sõrmedel (mis vastavad teatud tähtedele) puudutades ja näpistades on võimalik lauseid moodustada ning infot edasi anda. Tänu antud keele lihtusesele ja intuitiivsusele on seadme kasutamine võimalik ka puutega inimestel, kes ei ole võimelised Braille'i ära õppima. Seade edastab infot kasutajale tagasi sarnasel viisil, imiteerides puudutusi ning näpistusi teatud aladel sõrmede peal. 

Nutikas vidin ei ole aga sugugi odav - lihtsamad versioonid maksavad 250 eurot ning keerulisemad kuni 650. Siiski on Bluetooth'i abil iga seadmega ühenduv leiutis parem lahendus kui kordades kallimad erilahendused. Väikse plussina on kogu arenguprotsess open source, hõlmates nii hardware-i kui ka software-i. 

Uudised dbGLOVE-i arengust on mõned aastad vanad ning korraks tekkis ka hirm, et kogu projekt on hüljatud ning unustusehõlma vajunud, kuid kaevates tuli välja, et meeskond tegeleb aktiivselt toote arendamise ja tutvustamisega messidel, lootes leida endale rahastajaid ning abistajaid.

Reaalselt on 250 eurot siiski väga väike hind, mida maksta võimaluse eest välismaailmaga suhelda ilma tõlgi abita. Hinnanguliselt on maailmas umbes 150 miljonit inimest, kes on mingil määral pimedad ja kurdid ning neil ei ole hetkel alternatiivseid võimalusi kommunikeeruda ilma spetsiaalse tõlgi abita. 

Kogu uurimisprotsess oli väga silmi avav erinevate probleemide suhtes, millega inimesed silmitsi seisavad ning millele me enamasti tähelepanu ei pööra. Kui Eesti uudiseid lugedes tabab vaid abitu viha ja kurbus, siis on hea teada, et maailmas on inimesi, kes aktiivselt tegelevad lahenduste otsimisega isegi kui rahastatus tuleb suurel määral oma taskust.

Kasutatavus veebis

Esimene näide, mis otsekoheselt veebi kasutatavuse kohta pähe torkab, puudutab nutitelefone ja nendele mõeldud veebilehekülgi. Enamik populaarsetest lehekülgedest on tänapäevaks suutnud teha mobiilse surfamise lihtsaks ja mugavaks, kuid leidub ka piisavalt erandeid. Kõige ärritavamaks on ja jääb minu jaoks ilmselt tülikas aknake, mis ei lase sisule ennem ligi, kui oled vastava äpi alla tõmmanud. Minu reaktsioon on alati sama - sulgen lehekülje ja otsin alternatiivi, mis ei nõua mult veel ühe rakenduse tõmbamist oma niigi ülekuhjatud nutitelefoni. Enamasti otsingi vaid ühte infokillukest ning selle saamine ei õigusta minu jaoks terve rakenduse alla tõmbamist. Parem pole ka lahendus, mis peidab osa lehekülje sisust ning lubab kogu informatsiooni vaid juhul, kui oled nõus äpi alla tõmbama. Hea näide sellest on Tripadvisor, mille kaudu üritasin hiljuti paari välismaal asuvat restorani leida. Iga kliki peale ilmus ette närvesööv meeldetuletus, et ma ikka kindlasti nende rakenduse alla tõmbaksin. Kuna ei vaja seda igapäevaselt, siis esmase keeldumise peale võiks kliendi hinge rahule jätta.

Positiivse külje pealt, tooksin välja kalendrirakendused, mida saab siduda ühe e-maili peale ning kasutada igas vidinas. Eraelu, ülikooli ja töö kõrvalt on äärmiselt mugav oma päevast graafikut silmas pidada, kui kogu info on ühes kohas ning lihtsalt ligipääsetav. Ei ole ma kunagi mõistnud inimesi, kes teavad kus ja millal nad peaksid olema kasutades kolme erinevat kalendrirakendust ja hoides samal ajal käes viite erinevat paberilehte kellaaegade ja kohanimedega.

Eric S. Raymondi Hacker-HOWTO arvustus

Tegemist on lühikese, kuid informatiivse huumorivõtmes kirjutatud nö juhtnööridega kuidas saada häkkeriks. Autor kummutab otsekohe massimeedias loodud pildi häkkerist kui arvutitesse sisse murdjast, nimetades neid inimesi cracker-iteks ning luues kindlad piirid kahe vahel. Kõige olulisem oli muidugi see, et päris häkker ei taha cracker-iga mitte midagi tegemist teha.

Ma ei leia, et tegemist on ülemäära tõsise kirjutisega ega et häkkeriteks püüdlevad peaksid kõike loetut sõna sõnalt jälgima. Kirjutises on olulised punktid segatud huumoriga ning juurde lisatud stereotüüpsete arvutiinimeste omadusi ja huvisid.

Olulisemate punktidena on välja toodud tähtsamad iseloomuomadused ja oskused, kui vajalikud võtmed häkkerikultuuri sobimiseks. Probleemid on lahendamiseks, igav ei ole huvitaval inimesel kunagi, vabadus on hea - kuid ainuüksi mõtteviisist ei piisa. Attitude ei suuda asendada reaalseid oskuseid ega kogemusi.

Oskustest esimene peaks eestlase jaoks olema inglise keele omandamine kõrgemal tasemel. Programmeerida on raske kui mitte võimatu tajumata seda võõrkeelt. Kõrvalpunktina võib mainida, et selle koha peal on minulgi väike segadus, miks teatud õppeainetes kasutame eesti keelseid väljendeid, mis tihti peale kõlavad kohutavalt piinatud inglise keelsete sõnakõlksudena. Isegi kui tõlge on ilustatud ning eesti keelele omaselt kõlama pandud, ei ühenda ma kahte sõna tihtipeale omavahel ära, kuigi tunnen väljendit mõlemas keeles.

Ei saa üle ega ümber vajadusest osata programmeerida, Unix-i tundmisest ega World Wide Web-i ning HTML-i oskustest. Programmeerimiskeeli on palju ning need on erinevate raskustega, kuid autor on toonud välja mitu head varianti algajatele, rõhutades vajadust lisaks lugemisele ja uurimisele ka kindlasti ise koodi kirjutada.

Staatus mängib häkkerite kultuuris tasu rolli, kuid omamoodi on seda raskemgi omandada kui mägedega raha. Staatus sõltub teiste häkkerite arvamusest ning hinnangust töö kohta, mida oled teinud, selle vajalikkusest ja otstarbekusest. Häkkerite kultuuris puuduvad juhid, nende asemel on esindajad ja eeskujud.

Kokkuvõtlikult oli tegemist igati huvitava lugemisega, väikse aknaga häkkerite natukene omaette maailma. Kirjutis on loodud samas stiilis nagu autor soovitab maailma vaadata, mängulise tõsidusega.

IT professionaal Eestis aastal 2017

Selleks, et saada professionaaliks ükskõik mis alal on tähtis olla teadlik ning huvituda oma erialast. Inimene, kes on nühkinud ülikoolipinki lihtsalt paberi jaoks, ei saa kunagi olla tõeline prof oma valitud alal, kui puudub reaalne huvi ning valmidus edasi areneda. Teadmatust saab ravida õppimisega kuid huvi puudumise vastu ei aita miski. Sunniviisiliselt professionaalsust ei saavuta,

IT alal on tähtis armastus tehnoloogia vastu, selle mineviku, oleviku ja tuleviku tundmine. Üldised teadmised on kasulikud kogu vallas, kuid IT on lai ning hea on omada ka spetsiifilisi teadmisi kitsamas perspektiivis, ehk olla spetsialiseerunud kitsa valdkonna peale, kuid olla antud valdkonnas väga hea.

Tänapäeval on jaotus erinevate erialade vahel hägustunud ning tõeliselt professionaalse taseme saavutamiseks on vaja baasteadmisi kõigist. IT inimene peaks olema tuttav äri-ja juura põhitõdedega, tundma turunduse ja klienditeeninduse põhimõtteid. Ettevaatlikuks peaks muutuma siis, kui hakkab kehtima ütlus jack of all trades, master of none. Oma alal profiks saamiseks ei piisa vaid laiadest teadmistest, tänapäeval on tähtis ka omada kogemusi ning olla teadlik viisidest kuidas oma teoreetilisi teadmisi praktiliselt kasutada. Selle koha pealt on IT sektor veidi omapärane, et professionaalid ei pruugi sugugi mitte alati olla ülikoolipaberitega, vaid on ka olemas inimesi, kes on kõik vajalikud teadmised ja oskused ise omandanud. Meditsiinivaldkonnas selline asi võimalik ei ole.

Lisaks erialastele teadmistele peab tänapäeval ka iga töötav inimene omama teatud omadusi, et olla edukas. Tiimis töötamise oskus on olulisem kui kunagi varem, sest iga tõsiseltvõetavam projekt vajab rohkem kui ühte loojat ja haldajat. Oma teadmiste jagamine ning pidev juurde õppimine on hädavajalikud, et olla meeskonna täisväärtuslik osa. Kuna kõik meeskonna liikmeid ei pruugi olla IT inimesed, siis on vajalik ka osata oma teadmisi ja arvamusi selgitada lihtsalt ja kõigile arusaadavalt.

Professionaalsus eeldab oma ala tundmist ning sellega kaasas käivaid oskuseid, võimekust oma teadmisi edasi anda ning eelkõige kirge oma eriala vastu.

The Case for Copyright Reform

2. peatüki hinnang

Peamine küsimus, mida peatükis tõstatatakse on autoriõigusi kästilevate seaduste uuendamine või hoopistükkis kaotamine.

Raamatu autorid leiavad ise, et ilmselt oleks reform siiski mõistlikum, rõhudes tugevalt informatsiooni vaba liikumise peale. Autoreid tuleks alati tunnistada, kuid mitte-ärilistel eesmärkidel võiks olla kõigil võimalus olemasolevat informatsiooni kasutada.

Kuna autoriõigused kaitsevad tavainimese eest paljugi, on vägagi raske saada selget pilti, kui palju topitakse nina meie privaatsusesse. Suured firmad kasutavad delikaatset infot ära, müüvad ja jagavad seda kolmandatele osapooltele ja keegi ei tundu midagi olukorra parandamiseks ette võtvat. Tegu on jäänukiga möödunud aegadest, kuid muutus ei tule kunagi lihtsalt.

Inimestel peaks olema õigus jäljendada ja parodeerida, see käib ju inimõiguste alla, kuid jälgides, mis toimub maailmas, siis tundub, et tõesti pole inimestel midagi paremat teha, kui näpuga järge ajada ja taguotsast kinni võtta igaühel, kes julgeb sinna poole kaldudagi.

Ideed on huvitavad, kuid raske on võtta seisukohta asja kohta, millega pole ise eriti kokku puutunud ega tegelenud. Probleemid on ilmsed, loeme ja kuuleme ju peaaegu igapäevaselt suurtest kohtulahingutest ja kardinate taga sõlmitud kokkulepetest.

Üks huvitavamaid punkte oli minu arvates idee autoriõiguse automatiseerimisest, mis tekitaks vajaduse registreerima minna alles peale 5 aasta möödumist, ja sedagi ainult siis kui on soovi pikenduseks. 5 aastat on piisavalt pikk aeg, et idee pealt raha kokku kraapida ning millegi uuega tegelema hakata, kindlasti annaks see ka firmadele initsatiivi arenemiseks.